6-aastaselt hakkas Hironori õppima jujutsut oma isa õpetamisel. Kui ta sai 13-aastaseks, viis isa ta meister Nakayama Nizaburo kooli, kes õpetas talle traditsioonilist jujutsu koolkonda Shinto Yoshinryu, kus kasutati laialdaselt atemit (valupunktide pihta löömist).

Pärast kooli lõpetamist 1911.a. sai Ohtsuka sisse majandusteaduskonda Waseda ülikoolis, kus ta õppis administreerimise aluseid ning paralleelselt treenis pingsalt jujutsut kohalikus spordiklubis. Isa surm 1913.a. sundis teda katkestama õpinguid ja minema tööle panka Shimodates.

Kogu see aeg Ohtsuka ei katkestanud treeninguid Shinto Yoshinryus. Lõpuks 1. juunil 1921.a. (s.t. peale 16-aastast pingsat treenimist) andis õpetaja Nakayama talle pidulikult kätte meistri tunnistuse (Menkyo kaiden ).

Ohtsuka edaspidist saatust mõjutas üks ajalehe artikkel, kus oli juttu Okinawa külastamisest prints Hirohito poolt ja muljetavaldavast karatemeistrite demonstratsioonist, mis oli printsi auks korraldatud Shuri lossis. Samas sai Ohtsuka teada, et karatemeister Funakoshi Gichin tuli Tokyosse selleks, et tutvustada jaapanlastele seda võitluskunsti. Ohtsuka läks otsejoones Okinawa tudengite ühiselamusse "Meiseijuku", kus Funakoshi peatus, selleks, et temaga tutvuda ja saada seletus karatetehnikatele. Funakoshi võttis Ohtsuka sõbralikult vastu ning nõustus temale võitlusvõtteid näitama.

Sel perioodil viis Funakoshi läbi treeninguid ainult öösiti. Paistab, et siin peegeldus veel ammune Okinawa traditsioon ning ka see, et pea-aegu kõik tema õpilased olid Okinawa tudengid, kes päeval higistasid õpikute taga ning teenisid elatist ning treenimisvõimalus oli neil ainult hilisõhtul või öösel.

Sellegipoolest olid treeningud väga intensiivsed. Räägitakse, et mõned õpilased isegi minestasid väsimusest. Kuid 30-aastane Ohtsuka oli suurepärases füüsilises vormis ning tal oli imepärane reaktsioon ja osavus nii, et ta tabas lennult kõik Funakoshi korraldused.

Olles jujutsu meister, Ohtsuka loomulikult ei kuulunud Funakoshi tavaõpilaste hulka. Ohtsukast sai Funakoshi noorem sõber ja kolleeg, kel oli ka oma seisukoht. Väga kiirelt tekkis Ohtsukal mõte ühendada karate ja jujutsu. Juba 1923.a. hakkas Ohtsuka järk-järgult modifitseerima mõningaid karatevõtteid. Ohtsuka loobus eelkõige Funakoshi tähtsaimast printsiibist – raudse tõrje põhimõttest – ning jõu tähtsuse asemele, mis purustab vastase käsi ja jalgu, kuulutas tähtsamaks kiirust ja osavust ning töötas välja pehme tõrjumise tehnika. Ta kuulutas seda, et karates kasutatakse liiga tihti toorest jõudu, tekitas Ohtsuka oma kombinatsiooni: rünnakujoonelt kiire põiklemine, vastase tasakaalust väljaviimine ja heide, kusjuures kõiki heiteid sooritas ta kas lükkega või löögiga, mis kaasnes üheaegse jalgade niitmisega.

Lühikese ajaga sai Ohtsuka kvalifitseeritud karateinstruktoriks. Ta lõpetas üheaegselt jaapani massaaþi shiatsu kursused ja 1927.a. lahkus pangast töölt ning hakkas professionaalseks shiatsu-massööriks, pühendades kogu oma vaba aja treeningutele. Kaks aastat hiljem hakkas Ohtsuka õpetama karated Tokyo ülikoolis Funakoshi assistendina. Umbes samal ajal hakkas ta välja töötama reegleid ja kohtunikele hindamismäärustikku sportlike sparringute (kumite) ja võistluste läbiviimiseks. Nõndaviisi just Ohtsuka tegi esimese suure sammu karate muutmiseks spordialaks. Alates 1930.a. hakkas Ohtsuka sõltumatult Funakoshist õpetama karated veel mõningate ülikoolide tudengitele. Tema treeningud olid suunatud kiirusele, osavusele ja löögi täpsusele ja mitte jäikusele, nagu seda tegi Funakoshi.

1. aprillil 1934.a. toimus väga tähtis sündmus meistri elus ja Wadoryu karate ajaloos. Ohtsuka avas isikliku dojo Kanda kvartalis Tokyo rajoonis Suehiro. See dojo sai nimeks "Dai Nippon Karate Shinkokan" (suur Jaapani võitluskunsti arendamise loss). Üldse oli see esimene professionaalne dojo Tõusva Päikese maal. Isegi "Shotokan" – Funakoshi dojo – avanes isegi kaks aastat hiljem – 1936.a. alguses. Shinkokani saal oli aluseks tulevikus rajatud Wadokaile, mis on üks suuremaid karateorganisatsioone Jaapanis ja kogu maailmas. Sellepärast loetakse 1. aprilli 1934.a. Wadoryu sünnipäevaks.

Selleks ajaks oli Ohtsuka juba faktiliselt loonud oma karatestiili. See oli rajatud Okinawa tehnikatele, mille ta võttis üle Funakoshilt, lisades sinna teiste Okinawa karatemeistrite ideid. Motobu Tokilt (Motoburyu) võttis Ohtsuka üle nägemuse sellest, missugune peab olema sparring. Mabuni Kenwalt (Shitoryu) nägemuse kata esitlusest ning Ohtsuka stiil hõlmas rohkesti ka Jaapani jujutsu tehnikaid.

Väga tähtsaks uudsuseks Ohtsuka dojos olid õppesparringud. Meister viis sisse yakusoku kumited – kokkulepitud paarisharjutused – kus olid rollid enne teada. Yakusoku kumite idee võttis Ohtsuka üle traditsioonilisest jujutsu metoodikast, kus võtete sooritamine paaris eelnevalt teadaolevate rollidega nimetatakse "kataks". Edaspidi ta hakkas praktiseerima ka jiyu kumited – vaba sparring sundome reeglite järgi. Mõned karate ajaloolased kinnitavad, et ta tegi seda Jaapanis esimesena. Teised annavad looja au Yamaguchi Gogenile – Goju ryu koolkonna meistrile. Lisaks räägitakse veel, et Ohtsuka õpetaja Funakoshi Gichin suhtus kumite treeningutesse lülitamisse väga negatiivselt. Kuid edaspidi pidi ka tema treeningusse sisse lülitama sparringu sundome reeglite järgi oma isiklikus dojos.

25. veebruaril 1938.a. Ohtsuka Hironori rajas Dai Nippon Karatedo Shinbukai (suur Jaapani võitluskunsti arendamise assotsiatsioon). 5. mail 1940.a. võttis ta koos oma õpilastega osa sõjalise heategevuse festivalist, mida organiseeris Butokukai. Selle demonstratsiooni käigus kasutas Ohtsuka esmakordselt ametlikult oma koolkonna nimetuseks "Wadoryu karate jutsu".

Hieroglüüfilist wado 和道 kombinatsiooni võib tõlgendada erinevalt – "Rahu tee", "Mõistmise tee", "Harmoonia tee". Viimases tähenduses omab koolkonna nimi otsest sidet humaansete ja eetiliste printsiipidega, mida õpetas Funakoshi Gichin ning harmoonia ideaaliga, mida arendasid paljud religioossed tegelased ja filosoofid Jaapanis. Peale selle kirjutati selle hieroglüüfiga "Wa" 和 vanasti Jaapani nime – Yamato 大和. Siin on veel üks tõlgenduse variant – "Jaapani tee". Lõpuks omab "Wa" ka tähendust "pehme" – 柔ら – mida loetakse "Yawara". Sõnaga "Yawara" tähistasid paljud jujutsu koolid oma kunsti – võitlus ilma relvata. Sellest lähtudes võib Wadot tõlkida kui "pehme tee" ning ametlik kooli nimi "Wadoryu karate jutsu" viitab otseselt karate ja jujutsu sünteesile. Paremat kõike seda hõlmavat nime sellele koolkonnale, mis hõlmab mitmesajandalisi Jaapani ja Okinawa traditsioone, on raske välja mõelda.

II Maailmasõja ajal tegeles meister Ohtsuka sõdurite õpetamisega Imperaatori armees. Pärast sõja lõppu ning budo praktiseerimise keelu lõppu, mille likvideeris Ameerika sõjaadministratsioon. 1947.a. rajas Ohtsuka Hironori "Sanko dojo" Tokyo lõunaosas, millest sai Wadoryu peakorter.

Umbes samal ajal taastas oma tegevuse Dai Nippon Karatedo Shinbukai teise nime all – Zen Nippon Wadoryu Karatedo Renmei (üle-Jaapaniline Wadoryu karatedo föderatsioon).

1952.a. avaldas Ohtsuka Wadoryu reeglid, mis reguleerisid treeningprotsessi selle koolkonna kõikides dojodes. Samas tõi ta üle Wadoryu peakorteri karateklubisse, mis oli Meiji ülikooli juures ja avas dojo Osaka politseijaoskonnas. 5. juunil 1967.a. muudeti koolkonna ametlik nimi "Wadokaiks" (Wado assotsiatsioon).

Silmapaistvate tegude eest karate arendamisel ja spordipropaganda eest sai Ohtsuka mitmeid autasusid. 1966.a. andis Jaapani imperaator talle Tõusva Päikese medali. Ta sai esimeseks karatekaks, kes sai nii kõrge tunnustuse. 1972.a. omistas Jaapani Karatedo Föderatsioon (kõikide stiilide) talle tiitli Hanshi ja 10. dani.

Meistri isiklik elu läks ka korda – Ohtsukal oli kaks poega ja kaks tütart. Oma viimaseid aastaid elas Ohtsuka Tokyo äärelinnas oma naisega Toku ja tütrega Aiko. Kuni viimaste päevadeni säilitas ta reipust. Paljude aastate jooksul alustas igat uut päeva energeetiliste hingamisharjutustega ning 20-minutilise meditatsiooniga, seejärel lihvis ta erinevaid tehnikaid. Kaks korda nädalas viis ta läbitreeninguid Wadoryu erinevates dojodes, kus tuli kokku rohkem kui 200 tema lähedasi õpilasi.

Ohtsuka Hironori suri 29. jaanuaril 1982.a. – kõigest paar kuud jäi puudu oma 90. juubelist. Peale surma hakkas Wadokai kooli juhtima meister Ohtsuka teine poeg Jiro, kes läbis täieliku õppekursuse oma isa juhendamisel ning lisaks tegeles veel aikidoga.

Tänapäeval sisaldab Üle-Jaapaniline Karatedo Wadokai Föderatsioon 1350 osakonda Jaapanis ning umbes 250 väljaspool seda (enamjaolt USA-s, Suurbritannias ja Prantsusmaal). Nendes filiaalides treenib rohkem kui 850 tuhat inimest, kellest 180 tuhat on musta vöö omanikud.

Igal aasta viib Wadokai läbi üle-Jaapanilised meistrivõistlused. Nendes osaleb tavaliselt umbes tuhat inimest, alustades algklasside õpilastest ning lõpetades pensionäridega. Tänapäeval on Wadokai meistrivõistlused kõige suuremad karatevõistlused Jaapanis.

Paljud JKF ja WKF korraldatavate võistluste võitjad on tulnud Wadokai ridadest: Maeda Toshiaki (1980), Muraseo Fumio (1982), Nishimura Seiji (1982), Susuki Yuchi (1982), Kondo Eizo (1986), Hayashi Akira (1988, 1992), Kimura Akemi (1988), Takenouchi Manabu (1994).

Eriti kuulsateks Wadoryu instruktoriteks Jaapanis on Eriguchi Eiichi (Wadokai president), Ota Yoshito, Sato Yasoo, Shiroichi Naochi, Niwa Shyunichi, Mano Takaichi, Sugiura Kengo, Maeda Toshiaki, Arakawa Toru. USA-s on; Sintani Masaru ja Ajiari Yoshiaki; Euroopas Suzuki Tatsuo (Suurbritannia), Motizuki Hiroo (Prantsusmaa), hiljuti lahkunud Teruo Kono (Saksamaa) ja teised.


Wadoryu tehnika eripära

Ühe juhtiva wadoryu meistri Niwa Shyunichi sõnul seisneb selle koolkonna eripära spetsiifilises mõtteviisis, mis vastab Jaapani sõnale nagasu (põiklema) ja noru (ühinema, rütmiga kaasa minema).

Nagasu mõte seisneb selles, et vastase rünnakutele tuleb rahulikult reageerida, mitte vastandades jõudu jõule, vaid põigeldes üle minna kontreerimisele. Noru mõte – reageerida ründava vastase löökidele temaga sünkroonsete liigutustega: sellisel juhul võitleja nagu osaleb vastase löögiprotsessis, sisenedes tema rütmi, mis võimaldab tal läbi viia kontreerimise ilma vähimagi pausita. Üldisel on Wadoryu idee selline: pöörata vastase jõud tema enda vastu ja kaitsta end rünnates.

Wado-ryus kasutatakse kõrgemaid asendeid kui Shotokanis, sest nad tagavad parema manööverdamisvõime. Eelistatakse põiklemist ning kõrvaleliikumist. Rõhku pööratakse kiirusele ning löökide täpsusele, kuid mitte jõule. Laialdaselt kasutatakse erinevaid niitmistehnikaid. Selline spetsiifika vastab kõige paremini sportliku "mittekontaktse" karate nõuetele. Sellepärast on selge, miks just Wadokaist on tulnud paljud suurte võistluste võitjad. Suurt tähelepanu pööratakse ka kata harjutamisel, kuid Wadoryu tõeline olemus on ikkagi tinglike paarisharjutuste Ohyo kumite või Ohyo waza sees, mis koosnevad põiklemistest ja kõrvaleliikumistest.

Nende kümnete aastate jooksul, mil eksisteerib Wadoryu koolkond, on ta läbi elanud olulisi muutusi. Allpool toome ära Wadoryu programmi, millise Ohtsuka Hironori andis Dai Nippon Butokukaisse oma koolkonna registreerimisel. Nõnda on võimalik võrrelda seda, millega tegelete teie algupärase meister Ohtsuka stiiliga.

Wadoryu programm, mis registreeriti Dai Nippon Butokukais

1. Tandoku enrengata (individuaalsed katad): Pinan 1-5, Kushanku, Seishan, Naihanchi, Chinto, Wanshu, Passai, Jitte, Jion, Niseishi (Nijushiho), Rohai, Suparinmpei. Kokku 16 katat.

2. Kihon-kumite-kata:

1. 10 jodan uke (5 võtte kaupa "omote" ja 5 "ura")
2. 10 chudan uke (5 võtte kaupa "omote" ja 5 "ura")
3. 6 võtet gedan uke (4 võtte kaupa "omote" ja 2 "ura")
4. 6 nidan henka (3 "omote" ja 3 "ura")
5. 4 sandan henka (2 "omote" ja 2 "ura"). Kokku 33 Kihon Kumited.

3. Idori-kata (kaitsetehnikate kata põlvituses): 1) Shin-no kurai; 2) Soe-dori; 3) Gozen-dori; 4) Eri-kuruma-dori; 5) Tobi-tigai-dori; 6) Nukimi mizuke-dori; 7) Hangaeshi; 8) Ryote-dori; 9) Watari-dori. Kokku 9 idori-katat.

4. Tachiai-kata (püstiasendites võtete kata): 1) Ude-otoshi; 2) Se-otoshi; 3) Eri-otoshi; 4) Sode-otoshi; 5) Ashi-guruma; 6) Goshi-guruma; 7) Kata-guruma; 8) Hiki-otoshi; 9) Garisute; 10) Kinugae.

5. Heited (Nage-waza): 1) Deashi-barai; 2) Osoto-gari; 3) Ouchi-gari; 4) Seio-nage; 5) Kosoto-gari; 6) Kouchi-gari; 7) Ushiro-goshi; 8) Tai-otoshi; 9) Hari-goshi; 10) Uchi-mata; 11) Yoko-otoshi; 12) Sumi-gaeshi; 13) O-guruma; 14) Yoko-gake.

6. Ohyo-waza ("praktiline tehnika": 10 võtet) – tänapäeva nimetatakse neid "Kihon kumite-kata".

7. Noaga relvastatud vastase relvatuks tegemine (tanto-dori): 1) Ude-garami; 2) Kote-nage; 3) Kumoware (unga); 4) Eri-nage; 5 ) Atama-dori; 5) Hiki-tate; 6) Hiki-otoshi.

8. Mõõgaga relvastatud vastase relvatuks tegemine (tachi-dori): 1) Jodan-dori; 2) Chudan-dori; 3) Gedan-dori; 4) Waki-kamae-dori; 5) Hasso-dori

9. Kassazu-kata (elustamise ja surmamise võtted): 1) Sui-kazu (uppunu reanimeerimine); 2) Otoshi-kazu (reanimeerimine pärast kukkumist); 3) Kubiri-kazu (reanimeerimine pärast poomist); 4) Yu-kazu (põletuse saanu reanimeerimine); 5) Kemuri-kazu (vingugaasist lämbunu reanimeerimine): 6) To-kazu (külmunu reanimeerimine); 7) Uchi-kazu (löögi saanu reanimeerimine).

10. Hadaka tai-dori (kaitse haarete vastu paljast kehast): 1) Mae-dori (kaitse eest rünnaku vastu); 2) Yoko-dori (kaitse küljelt rünnaku vastu); 3) Ushiro-dori (kaitse tagant rünnaku vastu).

11. Taiho-jutsu (arreteerimistehnika): 1) Vabanemine haaretest (te-hodoki: 2 võtet); 2) Valuvõtted (kansetsu waza: 3 võtet); 3) Heited (nage-waza: 5 võtet); 4) Kinnihoidmine (Osae-waza: 5 võtet). Kokku 14 võtet.

12. Naiste enesekaitsetehnikad (Joshi goshin-jutsu): 1) Mae-dori (kaitse haardest eest: 6 võtet); 2) Yoko-dori (kaitse haardest küljelt: 2 võtet); 3) Ushiro-dori (kaitse haardest tagant: 3 võtet); 4) Ninin-dori (kaitse kahe inimese haarde vastu: 3. võtet). Kokku 14 võtet.

13. Valupunktid (kyusho, paarisvalupunktidega 29): 1) Tento: 2) Kasumi (paaris); 3) Uto; 4) Gan (paaris); 5) Jintyu; 6) Ago; 7) Murasame (paaris); 8) Hijyu; 9) Dandyu; 10) Wakikage (paaris); 11) Suigetsu; 12) Zukikake; 13) Denko; 14) Meisei; 15) Yako (paaris); 16) Tyosyo; 17) Senryu (paaris); 18) Zenkei (paaris); 19) Dokko (paaris); 20) Soin (paaris).

Originaal: А. Горбылёв «Боевые и спортивные единоборства, справочник»

(A. Gorbõljov "Väe- ja spordikunstid, teatmik")