EESTI KARATE-DO WADOKAI SELTS

VÕITLUSKUNSTIDE AJALUGU

1. Sõna "karate"

Sõna "karate" pole väga vana. Esimest korda kasutati sõna "karate" tühja käe tähendusest (kara- tühi; te- käsi, tehnika) alles 1929. aastal. "Karate"d või tõenäolisemalt "Todei"d hiina käe tähenduses (kara=to=Hiina, Tang"i dünastia; te=dei=käsi, tehnika) võidi kasutada pisut varem Okinawa saarel, ent kahjuks on raske selle koha tõendeid leida. Sõna "karate" kasutatud küll vähem kui 100 aastat, ent tehnikaid, mis tänapäeval moodsa karate hulka kuuluvad, praktiseeriti paljudes maailma paigus juba varemgi. Järgnevalt vaatleme karated kui ühte maailma võitluskunstidest.

2. Võitluskunstid ajaloos

Võitluskunstid (tühi käsi) on tehnikad, mida kasutati põhiliselt kahe inimese vahelises võitluses, mille põhjused võisid olla erinevad. See võis olla lihtsalt mäng, võitlemine spordi vormis, kui rituaalne tseremoonia, kaitse rünnaku vastu või soov vastast võita. Näib, et võitluskunstidel on erinevail aegadel ja erinevais paigus olnud erinev iseloom. Meeles tuleb pidada, et erinevad võitluskunstid on maailmas eksisteerinud palju kauem enne karate esiletõusu.

2.1. Mesopotaamia

Vanimad kättesaadavad andmed võitluskunstide olemasolust maailmas on leitud Mesopotaamiast (meso- vahel; potam- jõgi, kreeka keeles ala Tigrise ja Eufrati jõe vahepeal), kohast, kus teadaolevalt üks vanimaid inimkonna hälle arenes. Üks vanimaid teadaolevaid asustusi, Uruki linnriik, ehitati sumerite poolt. Sealsete templite varemete seintelt on leitud terrakota mälestustahvleid maadlus- ja poksistseenidega. See näitab, et maadlusel ja poksimisel oli mingi seos templitega. Templites korraldati erinevaid tseremooniaid, muuhulgas ka palved parema viljasaagi eest.

Sellistes võitluskunstides nagu maadlus ja poks oli võitjateks tugevad mehed, kes sümboliserisid ellujäämist ja eksistentsi. Seega oli Mesopotaamias võitluskunstide iseloom seotud parema viljasaagi ja nende rassi või rahvuse säilimisega.

2.2.Egiptus

Järgmised tõendid võitluskunstide – maadluse ja poksi – eksisteerimisest on leitud Egiptusest. Egiptuse tsivilisatsioon on üks neljast vanimast ajaloos teadaolevast koos Mesopotaamia, India ja Hiinaga. Egiptusest on pärit freskod ja reljeefid maadlus- ja poksistseenide kujutistega, mida on leitud põhiliselt kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambritest Sakkarast. Vanimad reljeefid on pärit 24.sajandist e.Kr. Seda aega on nimetatud "vanaks kuningriigiks", sest egiptlased elasid rikkuses ja rahus tugevate vaaraode juhtimise all. Mõnikord on seda perioodi ka püramiidide ajaks nimetatud, sest üle terve riigi ehitati neid suurel hulgal.

Egiptlased olid tol ajal suhteliselt rahumeelne rahvas. Isegi oma hiilgeajal ei olnud nad nii laiale alale tunginud kui roomlased oma hiilgeajal. Võib arvata, et egiptlased ei pidanud vajalikuks siduda võitluskunstide õpetamist sõjaväeteenistusega. Freskodel ja reljeefidel on näha nende sportlaste kohati väga lihtsad ja kondised kehad, seda on eriti hästi näha, võrreldes neid vanakreeka atleetide treenitud kehadega. Võib järeldada, et vanadele egiptlastele olid võitluskunstid – maadlus ja poks – rohkem mänguks, samuti meeldis neile vehklemine papüüruskeppidega.

Vanad egiptlased uskusid elusse pärast surma. Nad alustasid surnute mumifitseerimist juba 30.sajandil e.Kr. Keha pidi olema mumifitseerimiseks täiuslikus vormis, kui isik sureb. Nad soovisid oma uude ellu astuda nii täiusliku kehaga kui võimalik, seega ei tohtinud kehal olla surmahetkel ühtegi vigastust. Niisiis ei saanud egiptlased tol ajal võitluskunste sel viisil treenida, et see oleks nende kehale arme jätnud ja seetõttu nad tegelesid nendega kergel kujul ja suhteliselt mänglevalt.

2.3.Minose Kreeta

Egeuse mere ümber (tänapäeva Kreeka ja Türgi vahel) oli vahemikus 2600-1400 e.Kr. kõrgelt arenenud tsivilisatsioon Kreeta saarel, Küklaadide saarestikus, Lõuna-Kreekas ja Väike-Aasia läänerannikul, seda kutsutakse ka Egeuse tsivilisatsiooniks. See oli peaaegu tuhat aastat enne Vana-Kreeka kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni esiletõusu. Kreetal nimetatakse seda aega Minose tsivilisatsiooniks kreeka mütoloogiast tuntud kuningas Minose järgi. Kreeka mütoloogia järgi oli Minose isaks jumal Zeus ja emaks Europe, Fenicia printsess. Euroopa maailmajagu näibki olevat tema järgi nimetatud. Egeuse mere ümbruskond on karate-ajaloolastele huvitav koht, kuna sealt on pärit tõendeid võitluskunstide – maadluse ja poksi - eksistentsist.

"Bull-leap" (härjahüpe) oli väga akrobaatiline ala ja nõudis süstemaatilisi treeninguid. Meie teada on minoslased ainsad ajaloos, kes sellise spordialaga tegelesid. Igatahes näitab see, et minoslased treenisid maadlust ja poksi süstemaatiliselt. Knossose paleest leitud seinamaalingute järgi, mis kujutavad inimesi mingit vaatemängu jälgimas, võib arvata, et maadlus- ja poksimatðe peeti koos "bull-leap"iga" vaatajaskonna ees, kes kindlasti seda vaatemängu nautis.

Fresko, mis kujutab poisse poksimas, näitab, et peale täiskasvanut huvitas poks ka noorukeid. Fresko pärineb umbes 16.sajandist e.Kr. See on küll rohkem kui tuhat aastat peale vastavate teadete olemasolu Mesopotaamias või Egiptuses, ent siiski peaaegu 800 aastat enne esimeste antiiksete olümpiamängude korraldamist kreeklaste poolt.

2.4. Antiik-Kreeka

Homerose "Ilias"

Homeros mainib "Iliases", et Achilleus korraldas spordivõistluse oma parima sõbra Patrocluse mälestuseks, kes hukkus Achilleuse asemel lahingus. See üritus, kui ta toimus, on vanim teadaolev korraldatud spordimäng ajaloos. See oli mõeldud Patrocluse matusetseremooniana. Peale jooksmise, kaarikuvõistluse, odaviske, kettaheite ja relvastatud võitluse olid programmis ka maadlus ja poksimine. Lugu, millest Homeros jutustab, võis juhtuda umbes 1300-1200e.Kr.

Antiiksed olümpiamängud

Vanad kreeklased pidasid esimesed olümpiamängud aastal 776.e.Kr. Neid korraldati iga 4 aasta tagant kuni aastani 393.AD, mil peeti 293.mängud. Imeline on, et need mängud pidasid vastu 1.169 aastat, see on pikk aeg, võrreldes moodsate olümpiamängudega, mida on vaid pisut üle 100 aasta peetud. Vanas Kreekas peeti ka näiteks Püütia mänge, Neemea mänge ja Isthmia mänge, sel moel pidid kreeka atleedid osalema vähemalt ühtedel mängudel aastas. Siiski olid nende hulgast kõige hinnatumad olümpiamängud. Võitluskunstide seisukohalt võik välja tuua järgmised daatumid:

1.mängud 776.e.Kr. Esimesed olümpiamängud
18.mängud 708.e.Kr. maadlus lisati mängude kavasse
23.mängud 688.e.Kr. poks lisati mängude kavasse
33.mängud 648.e.Kr. pankraation võeti kavasse
37.mängud 632.e.Kr. lisati maadlus poistele
41.mängud 616.e.Kr. lisati poks poistele
145.mängud 200.e.Kr. lisati pankraation poistele

Võitluskunstid mängisid olulist rolli antiiksetle olümpiamängudel.

Spartalased ja ateenlased

Antiik-Kreekas oli mitmeid liinriike ehk poliseid. Nende hulgast tugevamad olid Ateena ja Sparta, kes võitlesid ülemvõimu pärast terves Kreekas. Nende kahe riigi ideedes spordi kohta on erinevusi. Spartalaste jaoks oli sport, s.h. poks ja maadlus viisiks, kuidas vastavas koolis Agoges tugevaid kehasid ja võimekaid sõdureid treenida. Sõna spartalik kasutatakse tänapäevalgi distsiplineeritud ja raske treeningu kujutamiseks. Sparta mehed veetsid suurema osa oma elust väeüksuste juures.

Ateenalased vaatasid sporti kui viisi oma isiksust läbi oma keha treenida (ideoloogiaks oli "ilu ja harmoonia"), tehes oma keha ilusamaks ja harmoonilisemaks uskusid nad end tegevaks lähedasemaks oma jumlatega. Paljud kreeka noorukid treenisid oma gymnasion"i või palestra (võitluskunstide kool) juures. Sellest ajastust on pärit palju skulptuure ja vaasimaale, mis kujutavad kreeka atleete nende treenitud kehadega.

Hilisemal ajal, eriti pärast võitu pärslaste üle, võis ateenalaste iseloom muutuda vastutustundetu vabaduse ja individualismi poole. Sportlased muutusid üha rohkem professionaalideks ja inimestele meeldis enam vaadata proffe võistlemas kui ise osaleda.

Hellenismi hakkas levitama Aleksander Suur, erandiks polnud ka võitluskunstid. Kreeka spordile on väga iseloomulikud gymnasion"i ja palestra kui vastavate spordikoolide levik ning oliivõli kasutamine kehale määrimiseks. Keskseks ideeks kreeklastele oli see, et nad vaatlesid võitluskunste võistluslikust aspektist, mis on jäänud ka Euroopa moodsasse spordimõtlemisse.

2.5. Roomlased

Aastaks 275.e.Kr. olid roomlased etruskide allutamisega terve Itaalia poolsaare enda valdusse saanud. Kreekast sai Rooma territoorium 146.e.Kr. Ent isegi õitsev Rooma jaotati 395. AD ida- ja lääneosaks. Lääne-Rooma impeerium kestis kuni aastani 476 ja Ida-Rooma riik (Bütsantsi impeerium) kuni aastani 1453. Roomlased võtsid üle vallutatute kultuure ja traditsioone. Isegi rooma võitluskunstides võib leida jälgi etruskide ja kreeklaste tavadest. Kreeklasi me juba vaatlesime, heidaks nüüd aga pilgu ka etruskidele.

Etruskid

Etruskid on jätnud jälgi võitluskunstide olemasolust nende traditsioonis. Omal ajal olid etruskid tugevalt mõjutatud kreeklaste traditsioonidest, ent neil olid ka omad. Muuhulgas on Rooma Villa Giulia muuseumis ja Vatikani Gregoriuse etruskide muuseumis tuhandeid vaase etruskidelt. Mitmete nende peal on kujutatud poksi ja maadlust. Unikaalseks on etruskide poolt oma hauakambritesse jäetud seinamaalingud, millest osad kujutavad ka võitluskunste. On ka pronks-skulptuure maadlejatest, mõned kujutavad koguni meest ja naist omavahel maadlemas. See näitab, et ka naised oli etruskidel maadlemisest huvitatud.

Tuleb ka ära mainida, et etruskid kasutasid vange erinevatel tseremooniatel ohvriandidena. Näiteks pidid vangid omavahel kas siis relvadega või ilma võitlema, võitjad jäid ellu, kaotajad aga ohverdati. Etruskid korraldasid ka loomadevahelisi ja looma ja inimese vahelisi võistlusi. Sellised võistlused on hiljem üle kandunud Rooma gladiaatorite võistlustesse.

Roomlased

Roomlased võtsid kreeklastelt üle nende olümpiamängud ja jätkasid neid kuni 393.AD. Olümpiamängude iseloom võis selle aja jooksul loomulikult muutuda. Näiteks kasutasid kreeka poksijad himantes"t, pehmeid ribasid oma käte ümber, ent rooma poksijad hakkasid kasutama caestus"t, metallist katet, mis pidi vastast tõsisemalt vigastama. Gladiaatorid ei võistelnud üksnes üksteise vaid ka loomade, näiteks lõvide vastu.

Antiik-Rooma oli sõjaväeline impeerium, nad kasutasid võitluskunste sõjaväelise väljaõppe osana. Samal ajal olid roomlased ka elunautijad, sellest annavad tunnistust ka rooma saunad ehk termid. Roomlased ei viitsinud ise ennast treenida, nad vaatasid pigem teisi võistlemas. Seega erinevad roomlased kreeklastest, kes ise oma keha treenisid.

391.AD muutud kristlus ametlikuks riigiusuks Roomas, kaks aastat hiljem, 393.a.peeti viimased olümpiamängud. Nad olid muutunud liiga julmaks ja vastuvõetamatuks kristluse õpetusele.

Olgugi, et pankraationis lubati kasutada ka jalalööke, pole sellest eriti palju tõendeid säilinud, peale ühepronkskuju ja marmorreljeefi. Jalalöök ei pruukinud olla ka kõige efektiivsem löök õliga määritud keha vastu, kui võideldi veel pealegi liivasel pinnal.

2.6. India

Umbes 2500.e.Kr. tekkis Indias Induse jõe kallastele üks maailma vanimaid tsivilisatsioone. Mohenjo- Daro oli umbes 40.000 elanikuga käsitöö ja kaubanduskeskuseks. Sellest ajast on küll pärit mitmeid leide, ent ükski ei näita võitluskunstide olemasolu tol perioodil.

Hiljem tulid Indiasse indo-euroopa päritolu inimesed (umbes 1000e.Kr.), kes lõid kastisüsteemi, mille järgi inimesed jaotati klassidesse. Inimesed pidid püsima samas kastis sünnist surmani, ilma võimaluseta oma kastikuuluvust vahetada. Võib arvata, et elanikkond oli seal suhteliselt passiivne, harrastati põhiliselt joogat, ja seda juba arvatavasti aastast 500.e.Kr. Jooga eesmärgiks on vaimu ühendamine erinevate harjutustega, s.h kehahoiak, hingamise kontroll, meditatsioon ja emotsioonidest ülesaamine. Jooga ideed võttis üle budism. Hingamise kontrollimine on n.ö. India panus võitluskunstidesse.

2.7. Hiina

Hiinal on pikk võitluskunstide ajalugu. Hiinas ühendati võitluskunstide treenimine tervisega. Umbes 500.e.Kr. arendas taoism chi ehk sisemise energia ideed. Chi abil ollakse tugev nii kehalt kui vaimult. Elutähtsaid punkte kehal saab kasutada nii meditsiiniks kui võitluskunstideks. Nendest kohtadest viga saamine võib osutuda ohtlikuks, ent samade punktide õige stimulatsioon teeb isiku jälle terveks (n.ö. nõelravi idee). Tänapäeval treenivad paljud inimesed taichi chuan"i tervise tugevdamiseks.

2.8. Jaapan – Budo

Võitluskunstide seisukohalt on Jaapan unikaalne. Nad arendasid välja võitluskunstide treenimise "eluviisi". Seda väljendab sõna "budo". Tähendus on järgnev:

Ellujäämise (või siis surmamise) kunst – Mõlema poole ellujäämine (ei tuleks vaid enese ellujäämisele mõelda) – Iseenda võitmine (sel juhul tuleb isikul võistelda pigem iseenda kui vastasega) – "Elu ja surma" üle võidu saavutamine (suurim teema inimesele) – Tühjus – Loominguline elu (meil tuleb püüelda loomingulise tühjuse poole – tõeliselt õnnelik elu) = BUDO

Kokkuvõte

Ma olen andnud lühikese ülevaate sellest, kuidas võitluskunste minevikus treeniti. Karated võib erinevatel eesmärkidel treenida. Ent ma leian, et oleks liiga kesine karated vaid võistluse eesmärgil harjutada. Parem on ju, kui inimene saab tervema elu karate treenimisega. Veel parem aga oleks, kui inimene karate abil endale elu mõtte leiaks. Ma usun, et tänapäeva maailmas on vaja "Budo" ideed.

Shingo Ohgami

tõlge väljaandest "KARATE – European Wado Cup"
tõlkinud Anu Vabamäe