EESTI KARATE-DO WADOKAI SELTS

RYUKYU KOBUJUTSU HOZON SHINKOKAI

Kobujutsu

Ajalugu

Ryukyu Kobujutsu (KO=vana, BU=sõdur, JUTSU=tehnika) on pärit Ryukyu saartelt ning sellel on pikk ajalugu. Ryukyu saarte võitluskunstid koosnesid Toshu-jutsust (palja käe tee) ning Emonojutsust (relvade tee). Esimest kutsutakse karateks ning teist Ryukyu Kobujutsuks. Kui otse tõlkida, siis Jaapanikeelne sõna "kobudo" katab kõik iidsed võitluskunstid, relvadega ning ilma, mis on pärit Okinawalt või Jaapanist. Tänapäevases tähenduses mõeldakse enamasti Ryukyu saarte relvatraditsioone. Sõna "Kobudo" muutis "Kobujutsuks" Motokatsu Inoue, kellest tuleb juttu allpool.

1477, Teise Sho Dünastia ajal, keelati imperaator Shoshini käsul Ryukyu saartel mõõgad ning teised relvad. Kõik relvad korjati saartelt kokku ning paigutati tema kuninglikku kindlusesse Shurisse Okinawal. Selle tulemusel alustasid okinawalased karate harjutamist. Kuigi kobudo relvad ei ole tegelikult karate osa, on nad jätnud karate arengusse sügava jälje.

1600 vallutasid ning okupeerisid Okinawa jaapanlased. Vallutava armeena jätkasid nad relva kandmise keeldu püüdes nii rahvast kontrolli all hoida. Sellega kaasnevalt kohtlesid jaapanlased okinawalasi teise klassi kodanikena. Vaid jaapani samuraid võisid omada ja kanda relvi.

Okinawa karate juured on Hiinas. Nii nagu hiina mungad olid relvadeks teinud pealtnäha süütud tööriistad ja olmeesemed, tegid seda ka okinawalased. Relvade hulka kuulusid muuhulgas aer (Eku), kalavõrgu ujuk (Chesen Kun Bo), veskikivi vändad (Tonfa), sirbid (Kama), sadula jalused (Tekko) ning kaigas (Bo).

Aastate jooksul asendasid moodne tehnika ning rakendused enamuse kobudo vahenditest, kuid need jäid siiski kobujutsu oluliseks osaks.

Enamus tänapäeva relvakatadest on koopiad 200-400 aastat tagasi suurmeistrite poolt harjutatutest. Koos Kobujutsu õitsenguga ilmusid mitmed suurmeistrid 18.-20. sajandil. Kuid aja möödudes põhjustasid õpetajate vähesus ning inimeste huvi puudumine Ryukyu Kobujutsu langemise, mis ühel hetkel oli täiesti väljasuremise ohus.

Shinken Taira sensei

Taisho ajastul püüdsid mõned meistrid, kes olid sügavasti mures Kobujutsu madalseisu pärast, Ryukyu Kobujutsut taastada ning populariseerida. Üks harjutajatest, kelle tegevus teiste hulgast selgelt välja paistab, on Shinken Taira sensei. Ta oli Yabiku Moden sensei õpilane ning 1935 lõi ta Ryukyu Kobudo Hozon Shinko Kai (Klassikaliste Võitluskunstide Säilitamise ja Edendamise Ühendus). Eelnevatel aastatel oli ta ringi rännanud Ryukyu saartel ning kogunud vanu relvakatasid. Ta lõi 8 relva 42-st katast ühtse süsteemi ja alustas selle õpetamist.

Selle teadmistepagasi andis ta edasi Inoue Motokatsu senseile, kes oli kõrgeima vööastme saavutanud Shinken Taira sensei õpilane.

Inoue Motokatsu sensei

Inoue Motokatsu oli Yui Shin Kai ja Ryukyu Kobujutsu suurmeister. Ta sündis 1918.a. Tokyos, tema isa oli kindral ning ta ema, Inoue Kaoru, Jaapani endise peaministri tütretütar. Perekonna seisus garanteeris ligipääsu tavainimestele suletud uste taha.

Inoue Motokatsu alustas Budoga tutvumist väga noorelt. Tema esimene õpetaja oli Seiko Fujita, tema isa ihukaitsja ning Koga Ninja Ryu 14. peameister. Fujita oli tõeline meister, kes muuhulgas suutis ignoreerida valu. Fujita arvates oli Karate liiga lineaarne ning Aikido liiga kaarjas, et olla praktilised lähivõitluses. Tema stiil oli väga agressiivne Jujutsu ja Aiki vorm, mis eriliselt rõhutas silmade, kõri ja kubeme ründamist lahtise käe või madalate jalalöökidega.

Ta õpetas ka relvi, suutes kasutada edukalt igat asja, mille kätte võttis. Kuid ta eelistas siiski Ninjitsu relvi, eriti Shurikeni. Ta õpetas Inouet käsitsema kõikvõimalikke viske- ning heiterelvi, kuid kõige aluseks olid sirged u. 20-sentimeetrised raudnooled.

Juba 18-aastaselt oli Inoue senseil hea arusaamine Jujitsust, Shuriken Jutsust ning Jo Bo Jutsust, aga ka Sumost, mida õppis Keio Ülikoolis. Fujita tahtis temast teha asjatundja kõigi võitluskunstide alal ning käskis tal harjutada sensei Yasuhiro Konishi käe all.

Konishi oli Shindo Shizen Ryu looja ja harjutas mitmete suurte Okinawa meistritega, kelle hulka kuulusid näiteks Funakoshi, Motobu, Mabuni ja Ohtsuka. Konishi-poolne kata ja vabavõitluse tähtsuse rõhutamine andis Inoue senseile uue perspektiivi oma olemasolevale teadmistepagasile Bujutsust. Konishi tutvustas Inouet Shinken Tairale, kes oli oma aja ilmselt parim relvaekspert.

Shinken Taira palvel formuleeris Motokatsu Inoue kaheksale relvale (bo, sai, tonfa, nunchaku, kama, tekko, timbe&rochin ja surujin) rakendused ning kasutamise seletused - Kihon Kumite ning Kata Bunkai Kumite.

Inoue senseil pärandas oma teadmised edasi oma pojale - Inoue Kisho senseile, kes on praegu ka Ryukyu Kobujutsu Hozon Shinko Kai peainstruktoriks ja presidendiks.

Milleks Kobujutsut harjutada?

Kobujutsu on omapärane harjutusviis, millega on seotud palju erinevaid tehnikaid ja relvi. Tavalisemad relvad on BO ja SAI, kuid enam harjutanud valdavad kõiki relvasüsteemi kuuluvaid relvi.

Kobujutsust huvitatul tuleks sügavalt järele mõelda, mis on eesmärgiks relvakunsti harjutamisel. Kobujutsu ei ole võistlussport, kuigi selle harjutamine arendab ka füüsilist vormi. Ka tuleb meeles pidada, et enamike relvade kasutamine enesekaitseks ei ole Eesti Vabariigi seadustega lubatud.

Harjutamise põhjused võiksid olla järgmised:
1. Huvi tundmine karate algupära vastu
2. Huvi vanade relvade ning nende harjutamise/käsitsemise vastu
3. Oma enesekaitsevõimete arendamine paralleelselt oma harjutatava võitluskunstiga.

Kobujutsus ei õpetata mitte ainult relvade käsitsemist, vaid ka enda kaitsmist nende vastu. Tead relva võimalusi, on märksa lihtsam sellist tüüpi relva vastu võidelda. Samuti on Kobujutsus sarnaselt kõigi teiste budoaladega olulised valmisolek ning distantsi hoidmine.

Vaata lähemalt: http://www.lap.ttu.ee/bitman/kobujutsu/

aaaaaaaaaaaaiii