Mitmed klassikud on tegelenud Kendoga kuid vaid vähesed neist on pööranud suuremat tähelepanu häälele. Kõige esinduslikuma klassika – "Raamat viiest ringist", mille väidetavalt kirjutas Miyamoto Musashi Genshin, köites "Hi" kirjutatakse rubriigis "Kolmest häälest", et on olemas kolm viisi hääle väljaütlemiseks: "Sho(alguses), Chu(keskel) ja Shu(lõpus)". Hääl alguses on hääl võitluse alguses. Häält tehakse vastase hirmutamiseks. Hääl keskel tähistab häält, mida kasutatakse löögi sooritamisel. Hääl moodustatakse sügaval kõhus. Hääl lõpus on hääl, mida kasutatakse siis, kui võitlus on võidetud ja see on tugev ja kõrge hääl. Nii on ta kirjutanud. Temal, kes ei arvanud, et Heiho(õpetus) peaks olema  määratud näitamiseks, ei olnud mõnda spetsiaalset õpetajat ning ta arendas oma Heiho välja kasutades oma eluohtlikke kogemusi. Ta kirjutas tõenäoliselt häälest toetudes sellistele kogemustele. Proovime nüüd asetada selle häälemeetodi tänapäeva Kendo-võistlustesse. Kui me teeks häält enne võitluse algust, et hirmutada vastast ja hüüataksime kõva häälega võidu puhul, oleks tegemist ebaviisaka alustamise ja lõpetamisega. Kuid on osa asju, mis käivad hääle kohta alguses. Seejärel hääl keskel, mis moodustatakse sügaval kõhus. See sõltub tasemest, kas on võimalik heli ära tunda.

200 aastat pärast Musashi "Raamatut viiest ringist" leiab Tenpo-perioodi ajal Fujiwara Keishin oma "Men Heiho no Ki’s" 8 häälemeetodit "Hääle eelistest ja puudustest".

1) julgustada ennast
2) petta vastast
3) teada saada vastase taktika
4) tugevamale vastasele võrdsena vastu astuda
5) tugevdada oma rünnakut
6) ilustada oma edasiliikumist ja taganemist
7) takistada vastase esimest rünnakut
8) võita vastast jõulise ja kiireneva rünnaku abil

Sellised hääled annavad efekti võistluses nende vastaste vastu, kes on halvemad (nõrgemad), kuid nende puhul, kes on paremad, kaasneb risk, et teie kavatsused nähakse läbi.

Tänapäeva hääl Kendos on peaaegu seesama mis hääl Keishinis ja hääl Musashi alguses ja keskel. Need motiivid ja otstarbed aga on kasutamatud nii Budos kui ka teistes mano-a-mano (isik isiku vastu) võistluskunstides. Vaatamata sellele on kõik vait ja arendavad fantastilisi võistlusi ja saavad aplausi osaliseks. Nende jaapani kunstide hulka kuuluvad Judo, Sumo, Karatedo, Aikido, Shorinji kenpo ja lääne kunstide hulgast vehklemine, poks ja maadlus. Eriti vehklemises, mis on morfograafiliselt sarnane Kendoga, on hääl tingimus miinuspunktide saamiseks ja nii ka poksis.

Kui mano-a-mano võistlusi, nii jaapani kui lääneriikide omi, saab läbi viia vaikselt, miks ei saa siis seda teha siis Kendos? Kui ma vaatan kahevõitlusstseeni kinos või teleris, panen ma seda tähele. Kõik stseenid toimuvad vaikuses. Tippklassi võitlusstseenide koreograafid teavad, kui ebareaalne on hääle tegemine tõsistes situatsioonides. Niisiis võrdlen ma nii üht kui teist. Ma mõtlen, et kas põhimõtteline hääle ära keelamine Kendos mõjuks Kendo omadustele negatiivselt? Või on hääl vaid üks kahjutu traditsioon? Kas selliste asjade üle juurdlemine on ajakohatu, mittevajalik muretsemine?

Shingo Ohgami kommentaar:

Kui ma õppisin Tokyo ülikoolis aastatel 1960-65, jagas meie Karateklubi treeningukooli, mille nimi oli "Hichitokudo", ühe Kendoklubiga. See oli väljakannatamatu kuidas Kendoharrastajad terve treeningu vältel karjusid. Kiai saatis iga liigutust, mida nad tegid. Kõik tänapäeva Kendoharrastajad hüüavad (Kiai) ilma mingi erandita. Kuidas oli (toimus) üks tõeline duell? Seda pidi läbi viima ilma sellise ekstreemse Kiaita. Enamus Iaido (mõõgakunst) stiile viivad tehnikat läbi ilma Kiaita. Ka Judos ja Aikidos ei kasutata Kiaid. Ma ei ole veel uurinud millal ja kuidas on Kendos selline muutus Kiaiga toimunud. Kuid siin, dr. Imamura artiklis on põhjus selle üle juurdlemiseks.

Kuidas on lood Kiaiga Karates? Me treenime Karated treeningu vältel enamasti vaikselt. Me võime aeg-ajalt "Kiai!" hüüda, peamiselt selleks, et ennast ergutada/julgustada. (Keishin nr.1) Nii ei tehta tavaliste võistluste ajal, nagu näiteks jäähokis ja jalgpallis, kuid tõstjad hüüatavad raskusi tõstes. "SW" 1985 nr.1 esitlesin ma prof. Ikai uurimistöö tulemusi, kes töötab Tokyo Ülikooli juures, Kiaist ja tõstmisest. Katsealused isikud tõstsid raskusi rütmiliselt 2x sekundi jooksul. Maksimumkaal mõõdeti. Lihas, mis suutis tõsta 25 kg alguses, jõudis tõsta vaid 15-20 kg pärast 200-300 korda. See on mõistetav. Kuid kasutades karjatust suutis see järsku tõsta üle 30 kg. Sellega näitas prof. Ikai karjatuse (Kiai) efekti.

On hea, kui suudad end ergutada/julgustada Kiaiga treeningu käigus. Kiail on Katas sama funktsioon. Kui treenid Katat, siis sul puudub vastane. Kiai asetamine teatud Kata liigutustesse annab Katale harmoonia ja rütmi. Kui sa karjud Kiai iga liigutuse juures, viib see Kata tasakaalust välja ja jätab veidi imeliku mulje. Kiaide arv Katas peab olema paras. JKA (Shotokan) on standardiseerinud selle, mis puudutab Kiaid Katas, millal ja millises Katas Kiaid kasutada. See on korrektne vaid teoreetiliselt. Kahevõitluses pole Kiai kasutamine mitte alati hea, seda peaks kasutama vaid kõige soodsamatel momentidel. Kuid minu arvates võiks igas Katas olla 1-3 Kiaid.

Siis tundub see parem. Kui ma treenin Katat üksi, ei kasuta ma üldse Kiaid, kuid õpetades Katat või võisteldes, lisan ma Katasse paar Kiaid. Nii tundub see mulle parem.

Kata võistluses peaks minu arvates paari Kiaid kasutama, sest see annab kindlasti parema mulje kohtunikele.

Kuidas on lugu Kiaiga Kumite-võistluses? Kiaiga näidatakse vastasele, et sa hingad välja. Oma hingamisrütmi paljastamine vastasele kahevõitluse ajal ei ole eriti arukas. Vastane võib seda ära kasutada. Kiaid kasutatakse viimases otsustavas tehnikas et kogu energia sinna sisse panna. Poksimatsides Kiaid ei kasutata, kuid nokaute juhtub. Kiai võib olla "kõik või mitte midagi"(Zen) mõte. Kiai kasutamine tehnikas näitab, et oled kogu oma jõu sellesse pannud, mis on muljetavaldav ka kohtunikele. Nii kohtunikud kui ka mõlemad võistlejad peavad sellest teadlikud olema. Karatekohtunikke Kiaiga ei peta. Hea tehnika on hea Kiaiga või ilma selleta.